Slivkat ostes olin kindel, et steriliseerin ta kohe, kui on võimalik, kuid kuude möödudes olime terve perega sellest karvapallist endiselt suures vaimustuses ning sain aru, et hakkan pärast kahetsema, kui ei jäta temalt endale ühte kassipoega.
Pikka aega otsisin Slivkale sobivat peigmeest Eestist, kuid kahjuks eriliste tulemusteta ja nii otsustasin tema järjekordse "tahan poisssiiiiii" karjumise ajal vaadata ka naaberriiki. Läti kuulutustelehel leidsin kümned kuulutused erinevast tõust paarituseks pakutavate isaste kohta. Avasin järjekordse kuulutuse ega suutnud uskuda, et oligi olemas täpselt selline isane, keda terve see aeg otsisin.
Kirjutasin kuulutajale ning olin meeldivalt üllatunud, et tegu oli äärmiselt abivalmi inimesega, kes teab, kuidas kogu see protsess toimub ja oli valmis meid lausa oma kodus kogu selle aja võõrustama.
Nii otsustasimegi ühendada kasuliku puhkusega ja sõitsime terve perega 26. veebruaril Lätisse. Kuna "kogu pere" on meie puhul ka koer, siis valikusse jäi vaid üks hotell, kus olid lemmikloomad lubatud. Minu õnneks ei olnud autosõit Slivkale väga suure stressina mõjunud, sest hotellis ronis ta kiiresti voodile ja jätkas oma "ma tõesti tahan poissiii" tantsu.
Õhtul sõitsime Slivka peigmehe (kes osutus veel kordi kaunimaks kui piltidel!!) juurde ning kuigi Slivka oli algul veidi üllatunud, teadis peigmees kohe, mis toimub ning hakkas kõva häälega tüdrukut kutsuma :) Isasel oli korteris nö oma tuba, kus ta siis kräunus ja peagi ilmus sinna ka meie kass. Seda kõike oli üsna huvitav ning veidi ka hirmutav jälgida. Nii kaua kuni seadsime tuppa Slivka kausid ja liivakasti, sain kinnitust, kui toredate ja lahkete inimestega oli tegu. Sain kohe vastused kõigile oma küsimustele ja meie kassi eest lubati kenasti hoolt kanda. Rohkem kartsin küll nende isase kassi pärast, sest perenaise sõnul võivad emased vahel isastele kallalegi minna, aga neil on tegu näitusekassiga ja üsna inetu oleks kui meie pärast kaunil kassil näitusekarjäär pooleli jääks... :P
Nii jätsimegi oma armsa kiisu 2 ööks võõraste inimeste kätte ja uudistasime ise ilusat linna.
28. detsembri hommikul oli meil aeg hotellist lahkuda ning kuigi isase perenaine püüdis meid veenda veel üheks ööks jääma (et emane ikka kindlasti tiineks jääks), otsustasime siiski tagasi sõita ja kui ei tulegi kassipoegi, saime vähemalt "talvepuhkusel" käidud.
Slivka näis juba end võõras korteris koduselt tundvat ja meie nägemise üle rõõmu ei tundnud :D Isase perenaine oli talle pärast paaritust ka krevette pakkunud, mis on juhuslikult Slivka lemmiktoit - nii et mida veel tahta?? :)
No comments:
Post a Comment