Otsustas Slivka hommikul kell 9.30, kui meie teises toas kohvi jõime ja tassis ühe kassipoja teisest toast meie juurde, nagis rippuvate riiete alla... külmale põrandale... samasse tuppa, kus lamab suur jahikoer... ja ilmselt oleks kõik kuus ühe kaupa sinna toonud!
Kahjuks (kuna mul pole võimalik koera pidevalt jälgida) pidin tema toredale plaanile lõpu panema ning viisin kassipoja tagasi karpi.
Iga kord kui hiljem kassipoegadega tuppa sisenesin, hakkas rahutu kassiema mul järel käima ning lausa karjus mu peale! Tundsin ennast isegi natuke süüdi kuni meenus tema kolimisplaani läbimõtlematus... No milleks viia kahenädalased pojad palja põranda peale? :)
Kuna praeguses karbis oli tal üsna kitsas, otsustasin natuke modifitseerida ühte eelmist karpi ning tegin sissepääsu hoopis küljelt (arvasin, et kui ta nad juba lihtsalt maha oli valmis viima, siis ilmselt soovib ta neid varsti juba kõndima õpetada).
Pärast natukest järjekordset minu peale pahandamist hakkaski kolimine pihta :)
Alles hiljem sain aru, et tal on arvatavasti ebamugav karpi avada ja kassipoega sealt välja tirida ning ta eelistab, et ma tõstan ise kassipojad ümber... Tõstsin 3 kassipoega ise naaberkarpi ja kohe oli rahu majas, ka kassipoegadele on siis vähem stressi.
Praegu kui seda kirjutan, lamab Slivka karbi väljapääsu (katsin siiski riidetükiga kinni, kõigil pole veel silmad lahti) ees. Äkki hakkavad kassipojad ise varsti ema lõhna peale välja ronima? Sest varem lamas ta pesast väljas olles kaugemal lihtsalt põranda peal.
No comments:
Post a Comment